Ülekaal, rasvumine, hüpertoonia, II tüübi diabeet, kilpnäärme puudulikkus, kuseteede kivid, podagra.
Rasvumist ja muid metaboolseid kõrvalekaldeid käsitlevas kirjanduses on sageli rõhutatud nende haiguste geneetilist päritolu. Tõepoolest, statistika näitab, et ülekaalulistel vanematel on suurema tõenäosusega ülekaalulised lapsed. Sama kehtib ka diabeetikute ja südame-veresoonkonnahaiguste all kannatavate inimeste kohta. Tihti eeldatakse, et geneetiliselt on kodeeritud kalduvus mingiks haiguseks ja see läheb edasi põlvest põlve.
Mis puutub nende haiguste (kardiovaskulaarsed, erituselundite jne) iseloomu, usuvad teadlased, et kalduvus neiks on seotud mehhanismidega, mis ei sõltu geneetilisest mutatsioonist.
Võib eeldada, et märkimisväärne osa “geneetilisest kalduvusest” teatud krooniliste haiguste suhtes on seotud geneetika modifikatsioonidega, mis tuleneb sellest, et 20. sajandil on juba mitu põlvkonda inimesi end pidevalt mõjutanud inimese loodud mürgiste ainetega, mis sisenevad organismi toidu, vee ja hapniku kujul. Aastakümnete jooksul on pandud alus põhjustele, miks viimastel aastatel on diabeeti põdevate laste, teismeliste ja noorte arv järsult tõusnud. Võib tunduda, et pole võimalik põgeneda olukorrast, millesse märkimisväärne osa arenenud riikide elanikkonnast on end asetanud. Õnneks pole see nii. Elav organism on nii tark süsteem, mis patogeensete tegurite pideva surve vähendamiseks leiab võimalusi oma tasakaalustamata mehhanismide kohandamiseks ja korda seadmiseks ja kaotatud funktsioonide kompenseerimiseks.
Toitumine on organismi oluline eluline funktsioon, kuid see tekitab organismi immuunsüsteemile ka kõige suuremat väliskeskkonnast tulevat survet. Selleks on põhjus, miks umbes 70% immuunsüsteemi kudedest asub seedetrakti ja vereringesüsteemi piiril.
Toidu nõuetekohane valik, mis ei tekita seedimisega seotud probleeme ja soovimatuid immuunreaktsioone koos ballast-antikehade ületootmisega, toob kaasa vahetu positiivse mõju metaboolsete haiguste ja teatavate hormonaalsete häirete ravimisel. Tsirkuleerivate ja rakupinna külge kinnitunud antikehade märkimisväärne langus võimaldab kudede tundlikkuse suurenemist insuliini ja teiste hormoonide suhtes, parandab nende transportimist läbi rakumembraani ja võimaldab kudedel vabaneda liigsest vedelikust ja toksilistest bioaktiivsetest elementidest.
ROLE™ statistika järgi on peaaegu kõigil 2. tüübi diabeediga patsientidel täheldatud märkimisväärset veresuhkru taseme langust. 86% -l patsientidest on kaal vähenenud rohkem kui 10%. Kuna kudede tundlikkus hormoonide suhtes on paranenud, võib asendusravi ajal hormoonide annuseid vähendada või täielikult ära jätta. Pärast toitumusliku surve langust toimib maks paremini, mis mõjutab märkimisväärselt biokeemilisi indikaatoreid.